Shared goals in science education: youth agency across three national systems

Loodusteadusliku hariduse puhul puutuvad eri riigid pidevalt kokku probleemiga, kuidas säilitada noorte huvi loodusainete vastu, tagades samas, et nende ainepõhised nõuded saaksid rangelt täidetud. Artiklis käsitletakse loodusteaduste õppekava kui struktuuri, mille kaudu saab suunata noorte osalemist õppeaine mõtestamises, anda neile võimalus kogeda tunnustust ja tutvustada võimalikke tulevasi karjäärivalikuid. Colombia, Eesti ja Ameerika Ühendriikide riiklike loodusteaduste õppekavade kvalitatiivse võrdleva analüüsiga uurime, kuidas neis käsitletakse ainepõhist õpet, toetatakse noorte agentsust uurimistööde, praktilise ja projektõppe kaudu ning kuidas teeb hindamisprotsess õppimise nähtavaks. Õppekava käsitlevate teooriate kohaselt ja sotsiokultuurilisest vaatenurgast lähtudes ei ole agentsus õpilase individuaalne omadus, vaid õppekava juhendiga tagatud ülesannete struktuurist, osalemisvõimalustest ja tunnustamisviisidest sõltuv tulem. Kõigi kolme riigi õppekavasid ühendab keskendumine uurimisele ja õppimise seostamine igapäevaeluga, kuid neid tegevusi viiakse ellu erineval viisil: Ameerika Ühendriikide õppekavad rõhutavad osalemist teadustegevuses kolmemõõtmelise õppimise kaudu, Eesti rõhutab autonoomsust ja isereguleeritud uurimistegevust kui teadusliku kirjaoskuse omandamise peamist meetodit ning Colombia rõhutab loodusainete õppimist igapäevaelu ja kogukonna probleemide lahendamise kaudu. Meie väidame, et heade tulemust poole pürgimine eeldab kaasamist: õppekavad, mis on ehitatud järjepidevale tegevuse mõtestamisele sidusate projektide, kaasamist võimaldavate osalemistingimuste ja kujundava hindamise kaudu, võivad toetada noorte pädevust, kuuluvustunnet ja eesmärgikindlust, võimaldades mitmekesiseid valikuid väljaspool kitsaid STEM-karjäärivõimalusi.